Neiu ostis kodutule mehele kohvi, hiljem sai ta kirja šokeeriva ülestunnistusega!

See oli tavapärane külastus kohalikku sõõrikukohvikusse ühel hommikupoolikul. Mitte miski ei vihjanud, et see erineb kõigist teistest ja muudab ta elu igaveseks.

kohvik 1

Ajal, mil Casey järjekorras seisis, sisenes kodutu mees, kes hakkas sente lugema, lootes et leiab eine jaoks piisavalt.

Neiu otsustas mehega paar sõna vahetada, kuid mees polnud selgelt huvitatud. Ta mõistis, et mehel on vaevu dollari jagu peenraha ning ostis talle kohvi ja saiakese. Seejärel kutsus ta mehe oma lauda istuma.

kohvik 2

Mees nõustus ning nad mõlemad istusid, sõid ja rääkisid. Vestluse käigus õppis naine nii mõndagi. Ta sai teada, et tema nimi on Chris ja ta kasvas üles isata. Chrisi ema suri vähki ning ta ise kannatas narkomaania küüsis, mis muutis ta inimeseks, keda ta vihkas, mitte inimeseks, kelle üle ema uhke oleks olnud. Inimesed kohtlesid teda koera kombel ning kodutu elu ei aidanud olukorrale kuidagi kaasa. Nad istusid ja rääkisid veel mõnda aega…

kohvik 3

Lõpuks mõistis Casey, et peab tagasi loengusse minema. Chris palus tal hetke oodata, otsis taskust kägardatud ostutšeki ja kirjutas sinna midagi. Siis ta naeratas, ulatas märkme Caseyle ja lahkus.

Olles jõudnud autosse, avas Casey talle ulatatud kirja. Kiri sisaldas sõnu, mis jäävad temaga igaveseks.

kohvik 4

Ta jäi hingetuks, kui nägi, mida Chris oli kirjutanud:

“Ma tahtsin end täna tappa. Tänu sulle ma enam ei taha. Aitäh, kaunis inimene.”

Tänu Casey lahkusele ja sammukese kaugemale minekule, ostes abivajajale mitte ainult süüa, vaid ka istudes ja kuulates teda, jõudis ühe meheni puudutus, mis viis enesetapumõtted ja andis talle lootust.

Sõbralikud žestid, võimalus lasta rääkida ning oskus kuulata, näitavad, kui olulised on lihtsad asjad elus. Tõeline lahkusavaldus ja väike heategu kaaskodanike, eriti abivajajate vastu, suudab muuta maailma. Oska märgata ja julge aidata! Ühtsuses peitub jõud, palun jaga seda olulist sõnumit ka oma sõpradega, muudame koos maailma paremaks!

13 kommentaari

  1. jah nii see on me ei oska märkata ega näha abi vajajat arvame et selles on ta ise süüdi aga olla julge ja pakuda abi seda me ei julge aga lükkata ebamugavaid tegevusi emmale mis võib aitata teist inimest seda me küll julgeme ja siis imestame miks meie elu on nii ebameeldiv meie ümber nekatiivne .Kui me tegelikult oleme just sellised

  2. oleme kõik Jumala osised… enamasti ka siis kui me ei aimagi seda…

  3. Aina Vilipuu

    väga vähe on inimesi, kes märkavad ka teisi

  4. väga armas.. selliseid Casey suguseid võiks rohkem olla.
    kuid miks läheb kodutu inimene kohvikusse, kuid mitte poodi, mis on nagu odavam? lugu on ilus, kuid kahtlane.

  5. Nii mõnigi enesetapp jääks ära, kui me ei käiks nina taevapoole. Meie ümber on iga päev palju ebaõiglust! Kuid ,kui palju me seda märkame!?

    • Tänapäeval käiakse ikka nina maa poole…. inimesed on ninapidi telefonides kinni….. 😦

  6. Kodutu ja kodutu vahel on vahe. Omast kogemusest tean. Ühed on iga abi eest tänulikud ja on ka viisakad, teised saadavad su p..sse kui pakud neile raha asemel süüa.. Ühed otsivad kohta kus saaks end kasida, teised ei saa aru, miks peaks pükse jalast võtma kui häda peale tuleb. Neid esimesi kodutuid olen hea meelega aidanud. Ja võimalusel aitan veelgi

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga