2013. aasta aprillis rändas fotograaf Arindam Dey Kirde-India maapiirkonnas. Saabudes ühte vaesesse külakesse Jirania linna lähistel, tegi ta šokeeriva avastuse. Ta leidis ühest savionnist väikese tüdruku, kelle pea oli kolm korda suurem kui tavaliselt.
Laps, Roona, kannatas vesipea äärmusliku vormi käes (potentsiaalselt surmaga lõppev haigus, mis põhjustab vee kogunemist ajus) ja vajas hädasti arstiabi. Arindam oli tüdrukuga kohtumisest liigutatud ning sai kiiresti perekonnaga lähedaseks. Ta jäi sinna mõneks ajaks, et neid aidata ja Roona võitlust ellujäämise nimel dokumenteerida.
Kui Roona sündis, käskis kohalik arst vanematel erahaiglasse minna, kuid tüdruku 18-aastane isa oli kirjaoskamatu ning teenis elatist juhutöid tehes. Ta ei suutnud maksta hooldamise eest, mida tütar hädasti vajas.
Ainuke asi, mida Roona vanemad teha võisid, oli loota imet. Tänu Arindam Dey fotodele, peagi üks saabuski. Perekonnal polnud aimugi, et inimesed üle kogu maailma pakuvad tütrele toetust, mida ta vajab, et elada täisväärtuslikku elu.
Varsti pärast Roona sündi diagnoositi tal vesipea, haigus, mis põhjustab liigse ajuvedeliku kogunemise ajuvatsakestesse. Väikestel lastel, kelle koljuluu ei ole välja arenenud, võib haigus põhjustada koljuluu pidevat laienemist. Roona puhul võttis kolju äärmised proportsioonid, mahutades 10 liitrit ajuvedelikku.
Kui Roona pea kolm korda normaalsest suuremaks paisus, andsid arstid talle vaid mõne kuu elada. Haiguse sümptomid tegid normaalse elu elamise võimatuks. Tema pea oli nii välja veninud, et tekkisid nägemisraskused.
Vanemad Abdul ja Fatima ei suutnud tütre ravi eest tasuda. Abdul elatas peret erinevaid juhutöid tehes, aga $3 päevapalk polnud raviks piisav. Poolteist aastat hoolitseti lapse eest kahetoalises savionnis.
Kuigi paljud külaelanikud naersid ja naljatasid tüdruku erilise pea üle, jäi tüdruku seisund välismaailmale teadmatuks. Aga pärast fotograafi avastust muutus kõik. Ta oli Roonaga kohtumisest sedavõrd šokeeritud ja liigutatud, et pidi midagi ette võtma ning varsti leidsid tema fotod tee ajalehtesse üle maailma.
Tuhanded inimesed tahtsid pere toetada ning annetused voolasid ojadena. Kõige suurem toetus tuli Norra üliõpilastelt Natalie Krantzilt ja Jonas Borchgrevinkilt, kes kogusid kahe kuuga Roona operatsioonide jaoks $62000.
New Delhi haigla loobus ülejäänud arvetest ning Roona sai kiiresti operatsioonile, mis oli esimeseks paljudest tulevatest protseduuridest.
Tüdruku arstid olid šokeeritud, kui nad oma väikest patsienti esmakordselt nägid.
“Me ei olnud kunagi midagi sellist näinud ja olime täiesti nõutud, kuidas raviga alustada. Puudus pretsedent niivõrd äärmusliku seisundi kohta. Õppisime töö käigus,” ütles neurokirurgia juht Sandeep Vaisha.
Esialgu olid arstid operatsioonide suhtes pelglikud. Roona oli alatoidetud, tal olid tõsised infektsioonid ning nahk pea tagaküljel oli õhuke ja õrn. Aga tal oli ka trump – tema tohutu tahe.
Vesipea ravi on tavaliselt suhteliselt lihtne protseduur: arstid sisestavad äravoolu toru, et kontrollida vedeliku kogust peas. Aga kuna Roona pea oli nii suur ja tema keha nii väike ja habras, osutusid operatsioonid raskemaks kui tavaliselt.
Pärast ligi 10 operatsiooni, õnnestus artstidel vähendada pea ümbermõõtu 93 sentimeetrilt 58 sentimeetrile. Tulemusena läks Roona seisund märgatavalt paremaks. Ta oli õnnelikum, suutis lõpuks valutult istuda ning hakkas inimestega suhtlema. Seal juures on kõige olulisem, et ta sai oma silmanägemise tagasi.
Kolm aastat hiljem on Roona jaoks asjad palju paremaks läinud. Tal on nüüd juurdepääs hooldusele, mida ta vajab. Tema pea on ikka suur, aga tema elu säde ja võitlusvaim on inspiratsiooniks kõigile, kes temaga kokku puutuvad.
Tänu rahvusvahelisele toetusele paistavad selle pere jaoks asjad palju helgemas valguses.
“Me tahame, et Roona oskaks üles kasvades lugeda ja kirjutada. Me mõlemad (ema ja isa) oleme kirjaoskamatud ning me ei taha, et tema oleks nagu meie. Tahame talle helget tulevikku,” ütles ema Fatima.