Purjus vanemad magasid, kui mees nende 4-aastase tütre kaasa viis. Nüüd ei lähe ta enam kunagi tagasi koju.

Pärast pikka tööpäeva nautis Valgevenest pärit Ivan Razumov hämaruses sõitu kodu poole. Kõik tundus tavaline, kuid ühtäkki märkas ta maanteel koeraga väikest tüdrukut.

Vaatepilt tundus talle natuke veider ja isegi hirmutav – tavaliselt ei kõnni isegi täiskasvanud mööda maanteed, lastest rääkimata. Ivan peatas auto ja lähenes tüdrukule. Väike laps kandis seljas vanu määrdunud riideid, oli räpase näo ja kasimata soenguga. Tal olid jalas kulunud kingad ning silmis kartlik pilk, mis ei ole lastele iseloomulik. Ta oli umbes 4 aastat vana.

“Mis su nimi on?” küsis Ivan, kui väikese tüdruku koer tema peale urisema hakkas. “Zenja… Fedorovitš… Vladimirovna,” tuli ebakindel vastus. Järk-järgult sai selgeks, et nüüdseks oli tüdruk juba 15 km jooksnud. Väike tüdruk tahtis jäätist nii väga, et kiirustas järgmisesse külla. Kodus ei olnud toitu ning Zenja vanemad olid liiga purjus, et tema eest hoolitseda.

“Olen juba pikka aega jooksnud… Mu jalad valutavad… ja mu käed… ma kukkusin,” jutustas kurnatud tüdruk Ivanile ja näitas talle oma vigastatud kätt. Vaatepildist šokeerituna, andis mees Zenjale vett ja helistas lasteabi sotsiaalteenusesse, kelle abil saadi laps kohe haiglasse sisse.

Sotsiaaltöötajad olid jahmunud, kui nad Zenja koju vanematega vestlema läksid. Seal ei olnud ei millegagi või kellegagi rääkida – tema ema magas põrandal ja isa laual. Mõlemad olid nii tõsises joobes, et nad lihtsalt ei reageerinud võõrastele inimestele oma kodus.

Haiglas taastus väike tüdruk kiiresti. Zenja oli väga tore, rõõmsameelne ja uudishimulik tüdruk.

Ivan Razumov, kes tüdruku maanteelt leidis, tunneb tema vastu ikka huvi ja käib teda regulaarselt vaatamas. Suvel külastas ta Zenjat haiglas. “Ma ootasin sind,” ütles väike tüdruk armsalt. Ivan tunnistas, et tahab jumbu adopteerida, kui lapse isalt ja emalt vanemlikud õigused ära võetakse. “Ma olen valmis seda kohe tegema. Pean lihtsalt perega enne arutama” sõnas Ivan.

Ilma Ivanita oleks ilmselt Zenja loost saanud tragöödia. Kõige šokeerivam on see, et mitme tunni vältel sõitis mööda tuhandeid autosid, aga mitte ükski neist ei peatunud Zenja jaoks.

Mõnede vanemate julm suhtumine oma laste vastu maalib hirmutava pildi ühiskonna tulevikust. Kas teadmatus ja ükskõiksus tänapäeva inimeste seas levib edasi?

See, mis juhtus Zenjaga, väärib tõesti jagamist, sest tema lugu ei ole üksikjuhtum. Lapsed on meie tulevik ja nad väärivad palju paremat elu. Jaga seda lugu kõigile oma sõpradele!