Omg.ee
Esmapilgul võiks arvata, et Richard Paul Evans on üks õnnelikumaid mehi maailmas. Perekonnamees on 53-aastane, tal on naisega 5 last ning ta on edukas kirjanik. Miljonid inimesed ostavad tema romaane ning ta raamatutuure tähistatakse laialt. Vaatamata tööalasele edule, kannatab mees eraelus aastaid tõsiste abieluprobleemide all. Hiljuti postitas ta abielu päästmiseks oma ametlikule veebilehele isikliku loo:
“Minu vanim tütar, Jenna, ütles mulle hiljuti, ‘Lapsena oli minu suurim hirm, et sina ja ema lahutate. Kui ma olin kaksteist, tülitsesite te nii palju, et mõtlensin, ehk nii olekski parem.’ Siis lisas ta naeratades. ‘Mul on hea meel, et te sellest üle olite.’ Minu ja minu naise, Keri, abielu kannatusterada kestis aastaid.”
“Tagasivaadates, pole ma kindel, mis meid üldse esialgu kokku viis, sest meie isiksused ei klapi absoluutselt. Mida kauem me koos elasime, seda tõsisemad erinevused tundusid. Rikkuse ja kuulsuse saavutamine ei teinud abielu kuidagi lihtsamaks.
Tegelikult see süvendas meie probleeme veelgi. Pinged kasvasid ning asi läks nii hulluks, et raamatutuurile minek muutus kergenduseks. Tülitsesime järjepidevalt ning raske oli rahulikku suhet isegi ette kujutada. Alatasa kaitsev hoiak ja emotsioonide allasurumine. Olime lahutuse äärel ning arutasime seda rohkem kui üks kord.”
“Olin raamatutuuril, kui saabus kriisipunkt ning probleemiga mittetegelemist polnud võimalik enam vältida. Olime just telefonitsi tülitsenud ning Keri pani toru ära. Ma olin üksi, tundsin end üksildaselt, pettunud ja vihane. Minu mõõt sai täis. Sel hetkel pöördusin jumala poole, või siis jumala vastu. Ma ei tea, kas seda võiks nimetada palveks – äkki jumala peale karjumine ei ole palvetamine, kuid igatahes seda ma tegin ja ma ei unusta seda kunagi.
Seisin duši all ja karjusin jumalale, et abielu on vale ja ma ei suuda seda enam. Nii palju kui ma lahutuse ideed vihkasin, oli koosolemise valu lihtsalt liiga suur. Olin ka segaduses. Ma ei suutnud mõista, miks abielu Keri’ga nii raske on. Sisemas teadsin, et Keri on hea inimene, aga seda olen ka mina. Miks me siis ei suuda läbi saada? Miks olin ma abiellunud inimesega, kes on minust nii erinev? Miks ta ei muuda enda juures midagi? Lõpuks, käheda ja katkisena, istusin ma duši alla maha ja hakkasin nutma.
“Sügavas meeleheites saabus võimas inspiratsioon. Sa ei saa teda muuta, Rick. Sa saad muuta ainult ennast. Sel hetkel hakkasin palvetama. Kui ma ei saa teda muuta, Jumal, siis muuda mind. Palvetasin hiliste õhtutundideni. Palvetasin järgmisel lennul koju. Palvetasin, kui koduuksest sisse astusin ja mulle vaatas vastu külm naine, kes mind vaevu tunnistas. Sel õhtul naisega kõrvuti voodis lamades, kuid siiski teineteisest kilomeetrite kaugusel, saabus tõeline inspiratsioon. Teadsin, mida tegema pean.
Järgmisel hommikul keerasin end voodis tema poole ja küsisin, ‘Kuidas ma su päeva paremaks saan muuta?’
Keri vaatas mind vihaselt. ‘Mida?’
‘Kuidas ma su päeva paremaks saan muuta?’
‘Sa ei saa,’ ütles ta. ‘Miks sa seda küsid?’
‘Sest ma mõtlen seda tõsiselt,’ ütlesin ma. ‘Ma lihtsalt tahan teada, mida mul on võimalik teha, et su päev paremaks muuta.’
Ta vaatas mind küüniliselt. ‘Tahad midagi teha? Mine korista köök ära.’
Ta ilmselt ootas, et ma saan vihaseks, aga ma lihtsalt noogutasin. ‘Hästi.’ Tõusin üles ja koristasin köögi.”
“Järgmisel päeval küsisin sama asja. ‘Kuidas ma su päeva paremaks saan muuta?’
Tema silmad muutusid peenemaks. ‘Korista garaaž ära.’
Hingasin sügavalt. Mul oli juba kiire päev tulemas ja teadsin, et ta tegi seda minu vastu meelega. Tahtsin ta õhku lasta, aga selle asemel ütlesin, ‘Olgu.’ Tõusin üles ja puhastasin järgmised kaks tundi garaaži. Keri ei teadnud enam, mida mõelda.
Saabus järgmine hommik. ‘Kuidas ma su päeva paremaks saan muuta?’
‘Mitte kuidagi!’ ütles ta. ‘Sa ei saa midagi teha, palun ära küsi seda enam.’
‘Palun andeks,’ ütlesin ma. ‘Aga ma ei saa. Lubasin seda endale. Kuidas ma su päeva paremaks saan muuta?’
‘Miks sa seda teed?’
‘Sest ma hoolin sinust,’ ütlesin ma. ‘Ja meie abielust.’
Saabus järgmine hommik ja ma küsisin uuesti. Ja järgmisel. Ja järgmisel… Siis, teisel nädalal, saabus ime. Küsimuse peale tungisid Keri’le pisarad silma, ta puhkes nutma. Kui ta rääkida suutis, ütles ta, ‘Palun lõpeta minult selle küsimine. Sa ei ole probleem. Mina olen. Minuga on raske koos elada. Ma ei tea, miks sa ikka veel minuga oled.’
Tõstsin õrnalt ta lõuga kuni me üksteisele silma vaatasime. ‘See on sellepärast, et ma armastan sind,’ ütlesin ma. ‘Kuidas ma su päeva paremaks saan muuta?’
‘Hoopis mina peaksin sinult seda küsima.’
‘Sa peaksid,’ ütlesin ma. ‘Aga mitte praegu. Praegu pean muutuma mina. Sa pead teadma kui palju sa mulle tähendad.’
Ta pani oma pea vastu minu rinda. ‘Anna andeks, et ma nii õel olen olnud.’
‘Ma armastan sind,’ ütlesin ma.
‘Ma armastan sind,’ vastas ta.
‘Kuidas ma su päeva paremaks saan muuta?’
Ta vaatas mind õrnalt. ‘Ehk veedaksime natukene lihtsalt koos aega?’
Ma naeratasin. ‘Mulle meeldiks see.’
Esitasin küsimust veel kuu aega. Ja asjad muutusid. Tülitsemine lõppes. Siis hakkas Keri küsima, ‘Mida sa minult vajad? Kuidas ma saaksin olla parem naine?’
Müürid meie vahel langesid. Vestlesime sügavatel teemadel, mida elust tahame ja kuidas saaksime üksteist õnnelikumaks teha. Ei, me ei lahendanud kõiki oma probleeme. Ma ei saa öelda, et me ei oleks enam kunagi tülitsenud. Aga tülide olemus muutus. Mitte ainult ei esinenud neid harvem, aga neis puudus energia, mis seal varem oli. Me võtsime neilt hapniku ära. Sisemas polnud enam tahtmist üksteisele haiget teha.”
“Keri ja mina oleme nüüdseks juba üle 30 aasta abielus. Ma mitte ainult ei armasta teda, vaid ta meeldib mulle. Mulle meeldib temaga olla. Ma tahan teda. Ma vajan teda. Paljudest meie erinevustest on saanud tugevused ning teised pole jälle olulised. Me oleme õppinud üksteise eest hoolitsema ja mis veel tähtsam, me tahame seda teha.
Abielu on raske. Aga nii on ka laste kasvatamine, keha vormis hoidmine, raamatute kirjutamine ja kõik muu oluline ja kasulik minu elus. Omada elus partnerit on tähelepanuväärne kingitus. Olen ka õppinud, et abielu institutsioon aitab lahendada meie kõige probleemsemaid kohti. Ja probleemseid kohti on meil kõigil.
Läbi aja olen aru saanud, et meie kogemus illustreerib palju suuremat õppetundi. Pühendunud suhtes olevad inimesed peaksid oma teiselt poolelt küsima, ‘Mida ma saan teha, et su elu paremaks muuta?’ See on armastus. Armastuseromaanid räägivad soovist elada õnnelikult elu lõpuni, aga ‘õnnelikult elu lõpuni’ ei tule sealt – vähemalt nii nagu seda raamatutes kirjeldatakse. Tõeline armastus ei ole mitte teise inimese tahtmine, vaid tahe teha neid õnnelikuks, vahel isegi enda arvelt.
Tõeline armastus ei ole teha teisest isikust iseenda koopia. See on võime suurendada oma sallivust ja hoolivust, aktiivselt teise heaolu otsides. Kõik muu on lihtsalt omakasupüüdlik näitemäng.”
“Ma ei ütle, et see, mis juhtus minu ja Keri’ga töötab kõigi puhul. Ma isegi ei väida, et iga abielu on hoidmist väärt. Aga mina olen ülimalt tänulik, et tol päeval inspiratsioon saabus. Ma olen tänulik, et mu pere on ikka terve ja et mul on veel mu naine, mu parim sõber, voodis minu kõrval, kui ma hommikul ärkan. Ja ma olen tänulik, et isegi nüüd, aastakümneid hiljem, keerab üks meist ümber ja küsib, ‘Mida ma saan teha, et muuta su päev paremaks?’ Mõlemalt poolt on see küsimus midagi, mille nimel tasub ärgata.”
Kui imeline, et Keri ja Richard leidsid viisi, et saada taas lähedaseks. Olgu see õnnelik lõpp julgustuseks inimestele, kes on hädas oma suhetega!
Tere!Eks need perekonna tülid on muidugi väga vastikud,aga kui inimesed on arukad ja kõrge intellektiga on see leppimise võimalus alati olemas.Tore ja õpetlik lugu oli!Lõpp hea,kõik hea!Võiks olla eeskujuks paljudele!