21 aastat tagasi sünnitas Irina Nezhentseva kauaoodatud tütre, kes sai nimeks Katja. Värske ema märkas, et midagi on lapsega valesti. Ta avastas, et tütre näkku olid tekkinud kortsud. Lapse nägu ei vananenud normaalse kiirusega. Muutused ei paistnud silma päev-päevalt, vaid vananemist oli märgata iga tunni järel.
Arstid diagnoosisid Katjal progeeria – kaasasündinud haruldase geneetilise haiguse, mis põhjustab keha enneaegset vananemist. Sündroomi all kannatavad inimesed elavad keskmiselt 13.5 aastaseks, üksikud elavad üle 16. Irina abikaasa ja lapse isa oli uudisest nii vaevatud, et jättis pere maha. “Ma ei suuda seda taluda,” ütles isa, enne kui asjad võttis ja lahkus.
Irina ei lasknud end heidutada ja tegi omalt poolt kõik, et anda tütrele tore ja turvaline lapsepõlv. Ta kohtles iga Katjaga veedetud päeva nagu see oleks viimane ja külvas ta üle armastuse- ja hellitustega.
Katja lapsepõlv ei möödunud kergelt. Teised ümbruskonna lapsed ei mõistnud väikest kortsudega tüdrukut. “Vanaema, miks sa miniseelikut kannad?” või “miks sa väikeste lastega mängid?”, pärisid nad. Irina oli ahastuses, kui kuulis, kuid tütart koheldi.
Aga alles kooli minnes mõistis Katja, kui erinev ta kõigist teistest lastest on. “Siis sain ma aru, et ma ei meeldi mitte kellelegi. Inimesed hirmusid, kui mu nägu nägid. Küsisin endalt, mida ma teinud olen, et see ära teenida? Aga ma ei leidnud kunagi vastust.”
“Mõtlesin sellest palju. Kui inimesed mind välimuse pärast ei aktsepteeri, siis pean ma näitama oma sisemist poolt. Tahtsin näidata, et olen ka võluv ja armas tüdruk, kellel on palju toredaid omadusi. Ma olen kindel, et kõige tähtsam on sisemine ilu.”
Täpselt seda ta tegigi ja hämmastav on see, et inimesed hakkasid nägema Katja haigusest kaugemale. Ta sai koolis õpilaste lemmikuks ning kiusajad kutsuti Katja sõprade poolt kohe korrale.
“Aktsepteerisin end ja õppisin ennast armastama. Mõte, et maailmas on veel vaid 20 minuga sarnast inimest on iseenesest väga huvitav!”
Katja lugu üllatas enamikke inimesi, keda ta kohtas. Ta kasvas enesekindlaks naiseks, kel on unistused ja lootused tulevikuks nagu kõigil teistel. Tema suurim eesmärk elus? Olla õnnelik.
Kui ta oli 21, tabas teda järgmine äärmiselt ebatõenäoline stsenaarium elus.
Ta sai telefonikõne mehelt, kes oli kogemata vale numbri valinud. Nad hakkasid rääkima ja otsustasid kohtuda. Peagi olid nad armunud ning Denis ja Katja abiellusidki hiljem.
Varsti oli paaril häid uudiseid. Katja jäi rasedaks ja ootas esimest last! Mõned inimesed suhtusid tema otsusesse laps alles jätta skeptiliselt, aga Denis ja Katja teadsid, mida nad tahavad. Üheksa kuud hiljem sündis neile kena ja terve poeg.
“Ma tunnen end hästi ja mul on väga hea meel, et olen leidnud enesekindluse, mis aitab üle saada kõigist raskustest. Nüüd on mul abikaasa ning me oleme õnnistatud kena ja terve pojaga. Mida hing veel tahta võiks?” ütleb Katja.
Katja lugu on tähtis meeldetuletus ja näitab ilmekalt, et isegi kõige hullem diagnoos ei võta inimeselt ära õigust olla õnnelik. Jaga seda postitust, kui sul on Katja pärast hea meel ja arvad, et rohkematel inimestel peab olema võimalus lugeda tema hämmastavat lugu. Ilu tuleb seestpoolt!
Fotod aastast 2019?! Veidi vara pole….?