Mees kandis naise, keda ta oli petnud, üle ukseläve. Siis märkas ta temas midagi muutumas.

Tänapäeval ei ole abielulahutus midagi ebatavalist, aga selle mehe lahutus on kõike muud kui normaalne. See, mis algas kummalise palvega, lõppes hoopis üllatusega. Kui sa selle loo lõpuni loed, õpid kindlasti midagi asja kohta, mida kutsume armastuseks.

armastus 1

Ühel päeval tulin ma koju, ulatasin naisele õhtusöögi, võtsin tal käest kinni ja ütlesin: “Ma tahan lahutust”. Ta ei tundunud karvavõrdki kõigutatud, aga küsis rahulikult, miks. Minu vastus oli põiklev ja see vihastas teda. Naine lasi õhtusöögitaldrikul käest kukkuda ja karjus: “Sa ei ole tõeline mees!”. Me ei rääkinud õhtu otsa. Ta nuttis. Ma teadsin, et ta otsis meie ebaõnnestunud abielule põhjust, aga ma ei suutnud seda talle anda – Ta kaotas mu Jane’ile ja ma ei armastanud teda enam. Ma lihtsalt tundsin talle kaasa!

Süüdlaslikult näitasin talle lahutuspabereid, jättes talle maja ja auto ning 30% osaluse oma ettevõttes. Ta rebis vihast paberid puruks. Naine, kellega olin 10 aastat oma elust veetnud, tundus nii võõras. Mul oli kahju, et ta oli investeerinud palju aega, jõudu ja ressursse meie abiellu, aga ma ei suutnud tagasi võtta, mida olin öelnud või tundnud. Lõpuks puhkes ta nutma. Reaktsioon, mida olin algusest oodanud – järsku tundus lahutus palju rohkem reaalne.

Kui ma järgmisel õhtul hilja töölt koju tulin, istus ta laua taga ja kirjutas. Ma ei söönud midagi, läksin otse voodisse ja jäin magama.

Hommikul ütles ta mulle lahutuse kohta omad tingimused. Ta ei nõudnud minult midagi, aga palus, et me veedaksime järgmise kuu üksteise kõrval nagu tavaliselt, sest pojal olid kuu aja pärast tähtsad eksamid tulemas ja ta tahtnud teda lahutusega enne seda koormata.

Ta soovis ka, et mõtleksin tagasi meie pulmapäevale, kuidas ma ta üle ukseläve majja ja magamistuppa kandsin. Nüüdsest pidin igal hommikul ta üle magamistoa ukseläve kandma. Arvasin, et ta on hull, aga kuna se tegi meie viimased päevad koos rohkem talutavaks, nõustusin.

Esimesel päeval olime pisut kohmetud, aga meie poeg plaksutas ja laulis “Isa kannab ema oma kätel!”. Poja sõnad vallandasid minus valu lained. Ma kandsin ta magamistoast välja, läbi elutoa ja üle välisukse. Naine sulges silmad ja ütles pehme häälega: “Ära pojale lahutuse kohta midagi räägi.” Noogutasin ja panin ta maja ees maha.

Teisel päeval tegime juba edusamme. Ta tõmbas süles mugavalt pesasse ning lõhn tema särgilt paitas minu nina. Sain aru, et polnud pikka aega teadlikult oma naist vaadanud. Tema näole olid tekkinud peened kortsud ja juuksed olid aeglaselt halliks minemas. Meie abielu oli jätnud oma märgi. Hetkeks küsisin endalt, mida ma talle teinud olen…

Kui ma ta kolmandal päeval oma kätele tõstsin, tundsin hetkeks, kuidas intiimsus tagasi tuleb – see on naine, kes oli kinkinud mulle 10 aastat oma elust. Neljandal ja viiendal päeval tundsin seda aina tugevamalt. Aja möödudes muutus tema kandmine üha lihtsamaks ning ühtäkki mõistsin ma, et ta on jäänud kõhnemaks.

Ühel hommikul jõudis mulle kohale, et ta peab minu vastu endas nii palju valu ja kibedust kandma. Mõtlemata, tõmbasin käega üle tema juuste. Sel hetkel astus sisse poeg ja ütles: “Isa, aeg on ema üle ukseläve kanda!”. See oli saanud talle hommikurituaaliks. Ema kallistas teda. Ma keerasin teise külje, sest kartsin, et midagi võib muutuda. Tõstsin naise üles ja tema käed haarasid instinktiivselt ümber minu kaela. Hoidsin teda kõvasti enda ligi – täpselt nagu meie pulmapäeval.

Viimasel päeval teda kätel hoides ei suutnud ma end enam tagasi hoida. Teadsin, mida tegema pean. Sõitsin Jane’i juurde, läksin trepist üles ja ütlesin: “Mul on kahju, Jane, aga ma ei taha oma naist maha jätta.”

Järsku oli kõik selge – Ma kandsin ta meie pulmapäeval üle ukseläve ja lubasin teda hoida “kuni surm meid lahutab”. Teel koju ostsin lilled ja kui müüja küsis, mida kaardile kirjutada, naeratasin ja ütlesin: “Ma kannan sind igal hommikul, kuni surm meid lahutab.”

Läksin lilled käes ja suur naeratus näol tagasi koju, aga naist ei olnud enam. Ta oli une pealt surnud, kui ma ära olin. Hiljem sain teada, et naine oli viimastel kuudel vähiga võitlust pidanud ning mina olin Jane’iga nii hõivatud, et ei suutnud märgata. Ta pidi teadma, et lahkub siit ilmast varsti ning tahtis olla kindel, et minu suhe oma pojaga ei saa lahutuse tõttu kannatada. Tema silmis olen ma kõige romantilisem abikaasa, keda ette kujutada. Ja nõnda siis ma kandsingi ta viimast korda üle ukseläve…

armastus 2

11 kommentaari

  1. FB Juba kommenteerisin.

  2. Ehkki see lugu on välja mõeldud on see nii nagu päriselt olema peab!

    • Ehk siis mees petab naist ja nõuab lahutust, et olla teise naisega, ja siis oma naine sureb ära?

      • oleksid sa lugenud mõttega oleksid loo moraalist õieti aru saand mitte nii nagu sina said.

  3. Võibolla nõukaajal veel eksisteeris selliseid mehi, aga tänapäeval on armastus vaid paariks aastaks…. naised peavad ja saavad ise pere ülalpidamisega hakkama. Meeessugu on hääbumas. Kuid jah lootus siiski on et sellised armsad lood neid ikka mõtlema panevad.

    • Visssst eksisin äraaaaaaa

      Eks iga inimene näeb seda mida ta tahab näha. Ma usun et sa suudad elu positiivsemalt vaadelda.
      Aga minu arvates suhtes on kaks osapoolt. Partnerist kasvatakse lahku ühest hetkest. Kui mõlemad pole suurt huvitatud jätkamisest ja leppimisest. Jätkates suhet lõhuvad nad ainult ennast.
      Pahasti on siis kui kaks inimest liituvad lootes et teine suudab tema “Enese-armastuse” tassi täita, see suhe on enne algamist juba läbi.
      Noooo eks ma pidasin lambist maha loengu, meh:D
      Meeldivat õhtut!

    • Sina oled selline naine siis ilmselt, kes eeldabki, et ainult mees on see, kes peab nö midagi tegema.
      Ära hellitatud ja saamatud naised on hoopis suurem probleem.
      Mehed teevad järjest rohkem asju, mis olid vanasti naiste teha, naised nõuavad võrdseid õigusi ja tingimusi ainult taga- aga te pole ju meestega võrdsed kurat võtaks :D
      Naine pole ikka mingi mees .

    • Liisa, aga naised ise on süüdi et mehed selliseks muutunud, head mehed hakkavad lihtsalt muutuma tüüpilisteks jorssideks sest nende juurde naised jooksevad ju tormi. mina ise kirjutan luuletusi ja teen kinke jne. aga kas see läheb korda? ei… aga too bemm perse alla ja kohe asi teine.

  4. Mina ei väida et mehed ja naised on võrdsed, aga millegi pärast on just vastupidi et naised võtavad meeste tööd üle. Muidugi on neil linnas elvatel naistel lihtsam kellel keskütte korter ja poed käe-jala juures. Aga on palju üksikemasi kes elavad maal, kellel on suur maja, mitu last, osadel isegi loomad. Aga saavad hakkama. Kust otsast on nemad ära hellitatud. Ei tasu kunagi üldistada et naised on käest läinud, osad on võib-olla tõesti. Aga kindlasti mitte kõik :)

  5. Väljamõeldis ta on, aga ikkagi kasulik lugeda, lahutamine on väga levinud, seda nähakse justkui mingit ainsat väljapääsu, aga see võib sageli viia uude tupikusse kui kergekäeliselt seda teed minna. Eriti kui lapsed on veel väikesed.

  6. Me ei pea alati kalliks neid, kes on alati meie lähedal :(

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga